Saksa kapital Eesti põlevkivitööstuses (1922 – 1940) ja

Eesti põlevkivitööstus Saksa okupatsiooni ajal (1941 – 1944)

 

Lembit Uibopuu, TTÜ Mäeinstituut

 

Eestis on võrdlemisi vähe kirjutatud tööstuse ajaloost, sealhulgas ka põlevkivitööstuse ajaloost ja kui seda on tehtudki, siis tihti on see tendentslik või isegi vale. Saksamaal, Berliinis leiti 1983 aastal ühest Grünwaldi villa keldrist Prof. Dr. Paul Otto Rosina pärandist allikmaterjalid Eesti põlevkivitööstuse kohta. Need toimetati Bochumisse Saksamaa Mäendusarhiivi, mis asub Saksa Kesk Mäendusmuuseumi juures. Saksamaal peeti seda Saksamaa ajaloo seisukohalt nii oluliseks, et Manfred Rasch töötas need läbi ja avaldas Mendelssohni uurimustes (Mendelssohn Studien). Saksamaa ja ka teiste maade arhiivides leidub kindlasti materjali Eesti mäenduse kohta, mida tasuks uurida, et täpsustada Eesti mäenduse, tööstuse ja sellega ka kogu Eesti ajalugu.

 

 

Eesti põlevkivitööstus asutati riigiettevõttena 1918 aastal. Eesti riik oli huvitatud tööstuse arendamisest, sealhulgas ka oma kindla kütusebaasi loomisest. Selleks püüti põlevkivitööstuse laiendamiseks kasutada ka erakapitali. Välismaa investorid olid ettevaatlikud, sest 1919 – 1922 toimis sõjajärgne inflatsioon. 1922 aastal asutati A/Ü Eesti Kiviõli aktsiakapitaliga 600000 EEK, kuid selle asutajaliikmete nimed ei ole teada. Aktsiaselts omandas kontsessiooni Kiviõli piirkonnas ja valmistus põlevkivi kaevandamiseks ja utmiseks. 1919 – 1928 olid Eesti – Saksa suhted teravad, sest noor Eesti Vabariik sundvõõrandas 1919 mõisad, mis kuulusid enamuses baltisaksa aadlikele. 1928 suhted normaliseeriti Saksa – Eesti kaubandus- ja laevanduslepingu sõlmimisega.

 G. Scheel & Co aktsiapanga juhtidel olid sidemed Berliini erapankade pankurite ja nende nõustajatega. On teada, et Saksa erapanga Mendelssohn & Co toetus Eesti industrialiseerimisele oli olulise tähtsusega, kuid ei ole teada panga Eestisse investeerimise algus ega otsuse motiveerimine. A/Ü Eesti Kiviõli asutamisele ja välislaenude saamisele aitasid kaasa Saksa teadlased prof. Dr. Paul Otto Rosin, tema kaastöötaja Dr. Erich Rammler ja prof. Dr. Rudolf Drawe, kes olid ka Mendelssohni & Co panga nõustajad tehnilistes küsimustes. 1933 aasta lõpuks oli Eestisse paigutatud laenudena 9587000 RM Saksa kapitali, millest 7040000 kuulus Mendelssohn & Co pangale. Ka hiljem, kui võimule tulid natsid olid ülalnimetatud  teadlased vahendajad ja nõustajad pikaajalise lepingu sõlmimisel Saksa Mereväe ja A/Ü Eesti Kiviõli vahel. Leping käsitles põlevkivist valmistatud kütuse eksporti Saksa sõjalaevastikule. Ühtlasi aitasid nad kaasa uute suure tootlikkusega tunnelahjude ehitamiseks laenude saamisele ja kliiringkaubandusele Saksamaaga.

1935 aasta juulikuus jõudsid läbirääkimised Dr. Fetzeri, Saksa Mereväe varustusvalitsusest ja pankur K. Scheeli vahel otsustavasse faasi, kus pandi kirja esialgne lepingu projekt. Edasi lülitati läbirääkimistesse vahendaja Dr. Paul Kempner ( 1889 – 1956), Franz von Mendelssohni väimees, jurist ja pankur, Mendelssohni panga esindaja, riikidevahelise kaubanduslepingute spetsialist. Edasise lepinguprojekti väljatöötamise võttis enda peale Mendelssohni pank ja üsna pea arutati asjaosaliste vahel, kus Saksa riiki esindas Dr.Fetzer, Scheeli panka advokaat Karl Alexander Riesenkampff ( 1888 – 1940), Mendelssohni panka Dr. Kempner ja A/Ü ”Eesti Kiviõli” nõunikuna prof. Rosin.

24.09.1935. kirjutasid A/Ü ”Eesti Kiviõli” ja krediidikindlustusfirma Hermes alla lepingule, selle kohta, et nad on sõlminud Saksa sõjaministeeriumiga lepingu. Leping läks käiku ja vastavalt sellele avanesid krediidivõimalused ning algas Kiviõlis uute tunnelahjude ehitamine ja õlitööstuse laiendamine.

Admiral Reader kirjutas oma mälestustes 1956 aastal ” Saksa Merevägi sõlmis pikaajalise lepingu 1935 aastal A/Ü Eesti Kiviõliga Mendelssohni panga vahendusel ja prof. Dr. Drawe tehnilisel kaasabil. See kindlustas mereväe pideva varustamise märkimisväärse hulga põlevkiviõliga.”   

1938 aastal võttis natslik valitsus üle juhtiva erapanga Mendelssohn & Co ning likvideeris selle, andes selle varad ilma kompensatsioonita üle Saksa Pangale. Mendelssohni pank oli A/Ü ”Eesti Kiviõli” kaasaktsionär (50%). Nende aktsiad läksid üle Scheeli pangale, kes kandis need üle Amsterdamis asuvale Maatschappij pangale, kes oli seotud nii Mendelssohni kui ka Dresdeni pangaga.

Kahe totalitaarse, sotsialistliku riigi välisministrid, Molotov ja Ribbentrop sõlmisid 1939 aastal oma riikide nimel lepingu, mille alusel anti Eesti Nõukogude Liidu huvisfääri. Kui Nõukogude Liit 1940 aastal okupeeris Eesti ning natsionaliseeris tööstuse ja pangad, siis Saksa kapitalile kuuluvad varad kompenseeris Nõukogude Liit Saksa riigile, tegelikud omanikud, nagu Scheeli panga ja A/Ü ”Eesti Kiviõli” aktsionäridest omanikud kaotasid kogu oma varanduse. Ka Amsterdamis asuvad Mendelssohni pangale kuuluvad A/Ü ”Eesti Kiviõli” aktsiad sattusid pärast Hollandi okupeerimist Sakslaste poolt Saksa riigile.

Tabel 1 Põlevkivi ja õlitoodang Eesti põlevkiviõli tööstuses 1939 a.

 

Põlevkivi toodang, t

Toorõli toodang, t

Bensiini toodang,t

Tööliste arv

A/S ”Esimene Eesti Põlevkivitööstus”

665 000

61 000

1500

3200

A/Ü ”Eesti Kiviõli”

510 000

70 000

11 500

2000

Eestimaa Õlikonsortsium

217 000

38 500

7400

600

The New Consolidated Gold Fields Ltd.

61 000

11 500

2100

350

Kokku

1 453 000

181 000

22 500

6150

 

Kahe sarnase riigikorraga maa, NSVL ja Saksamaa, kus valitses partei diktatuur, sotsialistlik ühiskonnakord, vangilaagrid, toiduainete puudus, madalakvaliteediliste kaupade tootmine ja püüdlus laiendada oma territooriumi teiste arvel, puhkes 1941 aastal sõda. Juba mõne kuuga jõudsid Saksa väed Eestisse. Nõukogude Liidu okupatsioon asendus Saksa okupatsiooniga. Kehtima jäid paljud Nõukogude Liidu poolt kehtestatud seadused, ainult mõningad nendest muudeti. Seega jäid riigi   (nüüd Saksa riigi) omandusse natsionaliseeritud pangad ja tööstused, sealhulgas ka põlevkivitööstus ja nn Saksa kapitalile kuuluvad ettevõtted.

Põlevkivibasseinist lahkudes alustasid hävituspataljonid tööstuse purustamist, elumajade põletamist ja inimeste vangistamist. Saksa eelvägede kiire pealetung vähendas mõningal määral selle suurust ja päästis ka paljud inimesed, kes olid varjunud metsades. Koos eelväega saabusid ka põlevkivitööstuse spetsialistid, põhiliselt need, kes olid lahkunud 1939 ja 1940 aastal Saksamaale. Näiteks saabus koos avangardiga sõjaväevormis mäeinsener Kurt von Middendorff. Põlevkivitööstuse võttis üle armeegrupi ”Nord” tagalateenistus, kes demineeris ja kustutas põlengud tööstuses ning alustas taastamistöid.

Eestis moodustati natsionaliseeritud omandi alusel omapärased riiklikud ettevõtted, mille nimetus GmbH ( Gesellschaften mit beschränkter Haftung ) meenutas nagu aktsiaseltsi, kuid mis seda mingil juhul ei olnud. 1941 oktoobris moodustati niisugune moodustis ka põlevkivitööstuse alal nimetusega ”Baltische Öl” GmbH, mille juhtkond asus Tallinnas ja mis oli Saksa ”Continental Oil Corporation” osakonnaks. Oma Berliini ülemustele saatsid Tallinnas asuvad tööstuse juhid nädalaaruandeid ja ka kõiksuguseid taotlusi, mille alusel toimus varustamine , tööjõuga kindlustamine ja muu tööstuse juhtimisega seotud.  Baltische Öl Gmbh juhiks Tallinnas oli Claus von Kursell, majandusharidusega baltisakslane, kes oli alates 1930 aastast IG Farbenindustrie esindaja Eestis, lahkus 1939 aastal koos perekonnaga Saksamaale. Baltische Öl GmbH peakontor ja 7 osakonda asus Tallinnas, tehnikaosakond aga jäi Kiviõlisse. Tehnikaosakonnas oli omakorda 4 referenti:

Mäenduse alal – mäeinsener Kurt von Middendorff

Elektri alal        --  insener von Wahl

Tehnika alal     -- mäeinsener Mstislav Kulzinsky

Keemia alal      --  keemik Wehm

Peale selle  kuulus ”Baltoil”i juurde julgeoleku väeosa

( Abwehrkommando ) eesotsas sturmbanführer Vossag’iga , kelle esindajad asusid kaevandustes ja tehastes ja kes pidid kindlustama firma julgeoleku ning kontrollima töötajate lojaalsust Saksa riigile.

Moodustati 5 vabrikut ( Werk ), kuhu kuulusid kaevandused ja õlivabrikud, ainult endisel Küttejõul puudus oma õlivabrik. Vabrikud olid järgmised:

I Vabrik   - endine A/Ü ”Eesti Kiviõli” – juhataja Karl Keltser.

II Vabrik  - endine ”Küttejõud” – juhataja Emil Kuhi.

III Vabrik – endine A/S 1.Eesti Põlevkivitööstus – juhataja Alexander von Essen ja keemikuna Adolf von Pistohlkors.

IV Vabrik – endine Eestimaa Õlikonsortsium

V  Vabrik -  endine New Consolidated Gold Fields, Ltd. – Alexander von Essen, keemikuna Adolf von Pistohlkors.

Kaevandused olid enamvähem terveks jäänud ja nende töölerakendamisega ei olnud suuri probleeme, ainult lõhkematerjalidega varustamine ja tööliste leidmine kaevandustesse põhjustas muret uuele juhtkonnale. Nagu tabelist näha suutsid kaevandused anda toodangut esimestel kuudel 40% võrreldes ennesõjaaegsega.

 

 

Tabel 2  Põlevkivitoodang  tonnides1941 a novembris ja detsembris ning 1942 a jaanuaris

 

Jrk nr.

Ettevõte

November 1941

 

%*

Detsember 1941

 

%*

Jaanuar 1942

 

%*

1

Kiviõli, Werk I

26 609

62

13 255

31

15 048

35

2

Küttejõud, Werk II

5 116

42

5 007

41

5 297

43

3

Kohtla-Järve, Werk III

22 670

41

23 913

43

29 335

52

4

Sillamäe, Werk IV

1473

8

2344

13

2384

13

5

Kohtla, Werk V

645

13

1402

27

2757

54

 

Kokku

56 513

47

45 921

38

54 821

45

 

Ölitoodang kokku

 

 

2 824

19

2 906

19

 

- võrreldes ennesõjaaegse 1939 aastaga

Õlivabrikud olid aga suures osas purustatud, elektriga varustamine häiritud ja nad suutsid anda esimestel kuudel alla 20% ennesõjaeesest toodangust Nende taastamine nõudis kiireid abinõusid. Selleks rakendati Tallinnas asuvad masinatehased, kus valmistati uusi seadmeid ja tehti ka tellimuse korras remondiks vajalikke tagavaraosi. Sõjaliselt vähemtähtsatest ettevõtetest võeti maha elektrimootoreid,  generaatoreid ja katlaid ning toodi põlevkivitööstusse. Ka õlimahutitest ja tsisternvagunitest oli suur puudus, mis rekvireeriti teistelt ettevõtetelt ja anti õlitööstuse käsutusse.

Juba 1941 aasta oktoobrikuul tõsteti üles küsimus põlevkivitööstuse laiendamisest

”Baltische Öl” GmbH sai Berliinis asuvalt õlikivide uuringute ja projekteerimisega tegeleva organisatsiooni ( Deutsche Ölschiefer Forschungen GmbH ) juhilt dr. Sennewaldilt ülesande  väljatöötada kogu Eesti põlevkivibasseini arenguplaan, arvestades nõudlust. Selle plaani väljatöötamisest võtsid osa insenerid Kulzinsky ja Wehm, kes suunati selleks Berliini.

Tabel 3  Põlevkivitööstuse arenguplaan 1941 aastal.

Jrk    nr

Tööstuse nimetus ja asukoht.

Põlevkivi-toodang, t

 

%*

Toorõli toodang, t

 

%*

1

Kiviõli

1 150 000

225

200 000

286

2

Küttejõud

145 000

99

----------

--------

3

Kohtla-Järve

1 300 000

195

156 000

256

4

Sillamäe

350 000

161

42 000

109

5

Kohtla

65 000

107

11 500

100

6

Uus tööstus Jõhvi piirkonnas

1 500 000

----------

240 000

--------

7

Ainult põlevkivitoodang

2 500 000

----------

-----------

--------

 

Kokku

7 010 000

438

649 500

359

 

*- võrreldes ennesõjaaegse 1939 aastaga

 

Arenguplaani teostamiseks rakendati tööle Saksa selle ala paremad teadlased ja projekteerijad.1942 aasta maikuul alustati kaevanduste ja tööstuste ehitusega, kuid mitte ühtegi ei jõutud käiku lasta. Taganedes purustati pooleliolevad tööstused. Küll aga suudeti taastada suurem osa endistest õlivabrikutest, kuigi see nõudis suuri pingutusi sõjaaegsetes tingimustes. Õlitööstuse käikuandmine toimus järgmiselt:

1941 oktoobris Kohtla-Järve II õlivabrik 8 generaatoriga

võimsusega 9900 t.

1941 detsembris Kohtla-Järve III õlivabrik 13 generaatoriga

võimsusega 25 700 t.

1942 veebruaris Kohtla 1 retortidegrupp võimsusega 5 500 t

1942 juunis Kohtla 2 retortidegrupp võimsusega 5 500t.

1942 augustis Kohtla-Järve II õlivabriku 3 generaatorit võimsusega 5900t

Kohtla-Järve III õlivabriku 3 generaatorit võimsusega 5 900 t.

Kiviõli D tunnelahi võimsusega 21 600 t.

1942 septembris Kiviõli B tunnelahi võimsusega 13 200 t.

1942 novemris Kiviõli A tunnelahi võimsusega 13 200 t.

1943 veebruaris Kiviõli C tunnelahi võimsusega 21 600 t.

1943 aprillis Sillamäe B tunnelahi võimsusega 22 000 t.       

Kohtla-Järve I õlivabriku 6 generaatorit võimsusega 12 000 t.

Kohtla-Järve IV õlivabrik 20 generaatorit võimsusega 40 000 t.

Seega taastatud õlivabrikute koguvõimsus moodustas 201 600 t

 

Tabel 4 Põlekivitööstus 1943 aastal

Ettevõte

 

Põlevkivi toodang,t

 

%

Kaevan-

dustöölisi

Neist sõjavange

Toorõli toodang, t

 

%*

Kiviõli, Werk I

353 626

69*

1060

858

68 350

98

Küttejõud, Werk II

177 675

120**

555

259

---------

---

Kohtla-Järve, Werk III

668 312

100*

1239

836

73 100

120

Sillamäe, Werk IV

53 808

25*

247

74

11 450

30

Kohtla, Werk V

59 025

97*

110

67

8100

70

Kokku

1 312 446

82*

3211

2094

161 000

89

 

*- võrreldes ennesõjaaegse 1939 aastaga.

**- võrreldes ennesõjaaegse 1937 aastaga.

 

Tabel 5 Põlevkiitööstus 1944 poolaastal ( jaanuar – juuni)                                             

 

Ettevõte

 

Põlevkivi toodang,t

 

%

Kaevandustöölisi

Neist sõjavange

Toorõli toodang, t

 

%*

Kiviõli, Werk I

279 543

110*

1110

832

40 000

114

Küttejõud, Werk II

98 472

134**

870

430

---------

---

Kohtla-Järve, Werk III

405 560

122*

1366

865

43 500

143

Sillamäe, Werk IV

9 255

8*

--------

------

--------

----

Kohtla, Werk V

33 305

109*

125

82

4200

73

Kokku

826 135

103*

3471

2209

87 700

97

 

 

 

 

 

 

 

 

*- võrreldes ennesõjaaegse 1939 aastaga.

**- võrreldes ennesõjaaegse 1937 aastaga.

 

Toodangu realiseerimine.

 

Üle poole põlevkivitoodangust kasutati ära õlitootmiseks, ülejäänud müüdi sõjaväe majandusteenistuse  (Wirtschaftkommando ) korraldusel tarbijatele ( tööstusele, raudteele, jõujaamadele, gaasivabrikutele jne.). Õlivabrikute toodangut jagas merevägi. Esimene taastatud õlitööstuse toodang 3500 t müüdi Soome mereväele, kes oma tankeritega selle ära viis. Väike osa kütteõlist kasutati ka kütteks, peamiselt haiglates, kus oli kasutusel õliküte. Enamus õlist läks mereväe käsutusse.

 

Tööjõud.

 

Üheks teravamaks probleemiks oli tööjõu küsimus. Paljud endistest kaevuritest olid mobliseeritud ja saadetud Venemaale. Uute kaevurite leidmisega oli raskusi, sest töö oli raske, saadud rahaga ei saanud midagi osta, lisaks rahale pidid olema talongid. Jäi üle sund töökohustus, mis oli kehtestatud juba Nõukogude ajal ”õigus tööle” seaduse alusel. Tööst kõrvalehoidjaid tunnistati tööpõlguriteks, vangistati ja saadeti vangilaagritesse. Tööjõuküsimuse lahendamiseks otsustati kasutada sõjavange. Siin tekkis probleem sellega, et sõjavangid olid laagripajukil jäänud nõrgaks ega suutnud rasket tööd teha. Berliini loal maksti sõjavangile iga toodetud tonni eest 1 rubla. Teenitud raha eest võis sõjavang osta tubakat ja lisatoitu. Selleks olid moodustatud kinnised kooperatiivipoed, kus müüdi toiduaineid nii tööstuse töötajatele kui ka sõjavangidele. Nende kooperatiivide varustamiseks toiduainetega olid loodud varustusosakonnad, kes mingi vahetuskauba vastu vahetasid talupoegadelt toiduaineid. Mõnes kaevanduses, näiteks Küttejõus saadi õlivabrikust petrooliumi ja muid õlisaadusi, mille eest muretseti vangilaagrile taludest põrssaid ja nendele vajalik toit ning isemajandamise korras varustati endid lisatoiduga. Teine küsimus oli see, et sõjavangid ei olnud väljaõppinud kaevurid, neid tuli selleks õpetada, milleks kinnitati igale õppinud kaevurile 4 sõjavangi. Õpetati töövõtteid ja tööohutust allmaa tingimustes. Lõpuks kujunes olukord niisuguseks, et kaevanduste töölistest moodustasid 2/3 sõjavangid ja 1/3 vabad töölised. 1944 aasta I poolaasta (jaanuar – juuni) ületasid kõik kaevandused väljaarvatud Sillamäe, kus töö katkestati rindelähedasse piirkonda jäämisega, sõjaeelse 1939 aasta taseme. Ka Kiviõli ja Kohtla-Järve ölivabrikud ületasid 1939 ölitoodangu taseme.

Vaatamata sellele, et põlevkivitööstus oli sõjalise tähtsusega objekt ja rinne asus ainult 50 km kaugusel, ei häirinud Nõukogude Liidu lennuvägi oluliselt ölitööstuse tööd. Põlevkivitööstus töötas kuni 1944 aasta septembrkuuni, siis purustati nii õlivabrikud, kui ka ehitusjärgus olevad ettevõtted ja pandi põlema kaevandused. Paljud spetsialistid lahkusid Saksamaale, kus umbes 100 Kohtla-Järvelt pärit spetsialisti leidis tööd Lõuna-Württembergis Rottweili-Balingeni piirkonnas Schömbergis, kus Saksa õlitööstuse juhid püüdsid kohalikust põlevkivist primitiivsel viisil saada reaktiivlennukitele kütet. Sõja lõppedes tööd jätkusid mõned kuud, siis lahkusid eestlased Ameerika DP laagrisse. Hiljem siirdusid nii eestlased kui ka paljud Eestist pärit balti-sakslased, kes olid töötanud Eesti põlevkivitööstuses, Kanadasse, USA-sse, Austraaliasse jt maadesse, kus leidsid tööd ja vastuvõetavad elamistingimused. 

 

 

Kiviõli Põlevkivitööstuse asutamise ja laiendamisega seotud pangad ja isikud.

 

Era-aktsiapank Tallinnas A/S G. Scheel & Co, oli asutatud 1884 ja muudetud 1925 aastal aktsiapangaks. Finanseeris suurtööstust ja -kaubandust Eestis, vahendas välismaa kapitali ettevõtetesse. Oli lähedastes suhetes Mendelssohn & Co pangaga Saksamaal. Oli peamine A/Ü Eesti Kiviõli finantseerija ja laenude vahendaja.

Mendelssohn & Co Pank – suur erapank Saksamaal ja Euroopas, kuulus suguvõsale, kelle hulgas oli filosoofe, muusikuid ja majandustegelasi. Selle panga tähtsus oli väga suur Eesti tööstuse arengule peale I Maailmasõda, eriti aga A/Ü Eesti Kiviõlile.

Klaus Scheel (28.05.1890 – 30.07.1961) – Juhtis panka, mille oli asutanud tema isa alates 1929 aastast, edendas Eesti tööstust, 1940 aastal põgenes Saksamaale, kus oli mitu korda arreteeritud. Peale II Maailmasõda elas Rootsis ja Hamburgis.

Professor, Dr. Paul Otto Rosin (24.07.1890 – 13.03.1967) – õppis enne I Maailasõda Freiburgi Mäeakadeemias metallurgiat, peale sõda tuli sinna tagasi assistendiks ja peale promoveerumist 1920 soojusinseneriks asus tööle Saksimaa riigiteenistusse, 1921 habiliteerus ta metallurgia alal, 1932 sai Berliini Charlottenburgi Tehnikakõrgkoolis honorarprofessori koha, kust ta kui ristitud juut natsistide võimule tulekul pidi tagasi astuma. 1936 aastal emigreeris Londonisse kus ka suri 1967 aastal.

Prof. Dr.-Ing. Rudolf Drawe (14.01.1877. – 25.10.1967.) – masinaehituse ja energeetika (kütuste põletamise) ala eriteadlane. Oli enne I Maailmasõda mitme suure tehase juhatuses. !915 aastal asus Berliini-Charlottenburgi Tehnikaülikooli aurukatelde ehituse ja kütuste põletamise õppetooli juurde tööle, võttis aktiivselt osa Eesti põlevkivitööstuse arendamisest.

Leonid Pumpjansky -  Sündis 17. 02. 1889 Peterburis.

1910 - lõpetas Müncheni Ülikooli majandusteaduskonna doktorikraadiga.

1915 - lõpetas Petrogradi Ülikooli õigusteaduskonna.

1910 - 1912 - ametnik Vene-Aasia Panga Londoni osakonnas.

1914 - 1915 - ametnik Petrogradi Siberi Pangas.

1915 - 1921 - Petrogradi Majandusülikooli professor.

1917 - oli Kerenski valitsuses tööministri abi.

A/Ü "Eesti Kiviõli" direktor.

A/S "Franz Krull" direktor.

A/S "Virumaa Elekter" direktor.

Eestimaa Õlikonsortsiumi peadirektor Sillamäel.

Lahkus 1941 Venemaale.

Karl-Eduard Keltser -  Sündis 10.08.1878 Peterburis, sepa perekonnas. Õppis Tallinna Peetri Reaalkoolis.

1902 - lõpetas Peterburi Teedeinseneride Instituudi.

1902 - 1904 - ehitusfirma "Ins. P. Vileis" volinik Jakobstadtis.

1904 - 1906 - Kagu Raudtee ehitusameti jaoskonna ülem.

1906 - 1908 - ehitusfirma "Ins. P. Vileis" volinik ja tehnikabüroo juhataja Vilnos.

1908 - 1911- Luuga poligoni teede ja hoonete ning melioratsioonitööde juhataja.

1911 - 1915 - insener-hüdrotehnik ja Krimmi Veeteede Valitsuse ülem Simferoopolis ja Jaltas.

1915 - 1918 - firma "Schirabad" täisõigusline volinik ja peainsener Buhaaras.

1919 - 1921 - Seraschani jõe hüdrotehniliste tööde juhataja ja veejõudude komitee konsult, Turgestani irrigatsioonitööde juhataja esindaja Samarkandis ja Taskendis.

1922 - 1924 - A/S "Põhja Paberi ja Puupapi Vabrik" töödejuhataja ehitustöödel Jägalas.

1924 - 1932 - A/S "Küttejõud" direktor.

1932 - 1940 - A/Ü "Kiviõli" direktor.

1935 - 1940 - A/Ü "Kiviõli" juhatuse esimees.

1940 - lahkus Saksamaale.

!941 - 1944 - "Kiviõli" juhataja.

1944 - lahkus Saksamaale.

 

Kirjandus.

Mendelssohn Studien. Beiträge zur neueren deutschen Kultur- und Wirtschaftsgeschichte, Band 6., Duncker& Humblot, Berlin 1986.

A/S Esimene Eesti Põlevkivitööstus, endine Riigi Põlevkivitööstus 1918 – 1938. Tallinn, 1938.

Liivika ülõpilasselts, Herman Lang. ” Põlevkivi – Eesti Pruun Kuld” Toronto,

Emil Kuhi Mälestusi ( käsikiri ).

Baltische Öl Gesellschaft – Monatsberichten

Zusammengefasste statstische Angaben der Brennschiefergruben für die Zeit vom 1. Januar bis 31 Dezember 1943.

Zusammengefasste statistische Angaben der Brennschiefergruben für die Zeit vom 1. Januar bis 1. Juli 1944.