Mälestusmärk Märt Rauale

Lembit Uibopuu

Maailmas on olnud persoone, nagu Thomas Alva Edison, Bill Gates jt., kes on pandnud aluse tervele tööstusharule. Eesti mastaabis on selleks kindlasti Märt Raud, kes pani aluse Eesti põlevkivitööstusele, arendas selle lühikese ajaga tasemele, mis pälvis tähelepanu kogu maailmas. Kui metallitööstuse juured ulatuvad kaugesse minevikku ja Eesti iseseisvumise ajaks oli Tallinnas olemas terve rida masinatehaseid, mis olid maailma tasemel, siis põlevkivitööstust kui niisugust veel ei olnud. Oli küll läbi viidud tööstuslikke geoloogilisi uuringuid, kuid ei teatud kui kaugele põlevkivikihid ulatuvad lõuna suunas. Kas need on ühtlase paksusega ja katkematud, ka seda ei teatud veel. Kaevandamise käigus selgus, et kihindi väljatuleku joonel kaevandati G ja H kihti, teadmata et õige tööstuslik kihind   A - F asub sellest allpool. Põlevkivi kaevandati ainult kütteks ja selle vedu raudteejaama toimus talumeeste hobutranspordiga.

 Petrogradis oli läbi viidud ka põlevkivist õli ja gaasi utmise katseid, mis olid pajulubavad. Oli hakatud ehitama ka raudteeharusid Kohtla jaamast põlevkivi kaevandamise piirkonda, kuid need olid pooleli, ei enamat. Vene ja Saksa töösturid üritasid kütusekriisi tingimustes midagi teha, kuid erilist edu sõja tingimustes ei saavutanud.

Märt Raud oli mees, kes tuli Petrogradist põhjalikult läbimõeldud plaaniga rajada oma kodumaal, Eestis põlevkivitööstus ja saades Eesti iseseisvumise järel riigiametnikuks viis ka selle raudse järjekindlusega ellu. Petrogradis, kus Märt Raud teenis sõjaväes, valitses peale 1917 aasta veebruari revolutsiooni vabaduse eufooria. Sellest oli haaratud ka Petrogradis elav Eesti intelligents, kellel tekkis soov anda oma jõud ja teadmised kodumaal Eestis riigi kindlustamiseks ja majanduslikuks ülesehitamiseks. Kutsuti ellu Eesti Tehnikaselts, kelle liikmeks astusid Petrogradis elavad ja seal sõjaväes teenivad eesti insenerid ja tehnikud. Seltsi liikmed vaatasid lootusrikkalt tulevikku, koosolekutel arutati, kuidas oma tööjõudu pärast sõja lõppu rakendada juba vabas Eestis. Seltsi liikmed kohustusid enne minekut kodumaale varustama end oma erialal Petrogradis rikkalikult saadaolevate teaduslike ja läbiviidud uuringute materjalidega, mis olid talletatud uurimisasutustes ja raamatukogudes. Märt Raud, kes oli lõpetanud Riia Polütehnikumi diplomeeritud ehitusinsenerina ja enne sõda töötanud Tartus Põhja-Liivimaa Põllumeeste Keskseltsi maaparanduse büroo juhatajana, otsustas koguda materjali põhjavee kohta, et varustada Eesti linnu puhta veega. Oma ülesande täitmiseks asus ta koguma materjali Petrogradi Geoloogia Komitee raamatukogus, tutvudes kirjandusega Eesti geoloogia kohta ja tehes ärakirju geoloogiliste uuringute aruannetest. Seal kohtus ta geoloog Nikolai Pogreboviga, kes oli enne revolutsiooni juhtinud põlevkivikihindi geoloogilisi uuringuid Eestis. N.Pogrebov tegi Märt Rauale selgeks, et Eesti tähtsaim maavara on põlevkivi ja ennustas sellele suurt tulevikku, ühtlasi soovitas Raual hakata sellega tõsiselt tegelema, juhatades tähtsamate uuringumaterjalide juurde. Veendunud põlevkivi, kui Eestile perspektiivse maavara tähtsuses ja leidmata eriala inimest, kes oleks valmis sellega tegelema, loobus M. Raud veevarustuse küsimuste uurimisest ja hakkas koguma põlevkiviga seotud materjale. Ta luges läbi mitusada neid probleeme käsitlevaid töid, tehes märkmeid ja koopiaid olulistest, saades seejuures kasulikke näpunäiteid Nikolai Pogrebovilt. Nii sattus Märt Raud juhuslikult oma erialalt kaugel olevale alale. Põhjalikkus ja haare, millega ta lähenes uuele tööstusarule, võimaldas tal panna aluse põlevkivitööstusele, arendada see maailma tipptasemel olevaks suurtööstuseks, juhtida seda pikka aega majanduslikult edukalt ka läbi majanduskriisi karide. Märt Raud oli sunnitud elama Petrogradis ajal, mil Eestis kehtis Saksa okupatsioon. Ta kasutas seda aega põlevkivitööstuse arendamise plaanide igakülgseks läbitöötamiseks, alustades tulevase riigi seadustest ja lõpetades tööstuspiirkonna infrastruktuuride välja arendamise ning töötajate sotsiaalhoolde nagu arstiabi ja pensionide korraldamisega.

Kuigi Eestil õnnestus kuulutada end iseseisvaks ja moodustada ka ajutine valitsus, ei saanud see oma ülesandeid täita kohe alanud Saksa okupatsiooni tõttu. Ajutise Valitsuse liikmed põgenesid välismaale, kus jätkasid ettevalmistusi iseseisva riigi asutuste loomiseks. Nii elas esimene Eesti Riigivarade ja Rahandusminister Johan Kukk Peterburis M. Raua korteris ja kirjutas ettekannet iseseisva Eesti majanduselu seisukorra ja tuleviku väljavaadete kohta oodatavale rahukonverentsile esitamiseks. Ta sai kasulikke andmeid põlevkivi varu, selle väärtuse ja tulevikunägemusi  kasutusvõimaluste kohta ka Märt Raualt.

Eesti vabanes 1918 aasta novembris Saksa okupatsiooni alt ja 17. novembril kogunes Eesti Ajutine Valitsus, kus Märt Raud tutvustas põlevkivi kui maavara ja mõni päev hiljem (20. novembril) arutas valitsus põlevkivi kaevandamise edasist saatust kus otsustati Märt Raud valitsuse esindajana suunata Kohtlasse olukorda selgitama. 22. novembril esitas ta Kaubandus ja Tööstusministeeriumile aruande põlevkivitööstuse seisukorrast ja selle põhjal anti ministeeriumi poolt talle volitus Eesti Valitsuse esindajana olemasolev tööstus üle võtta ja panna tööle Eesti riigiettevõttena. Jätkuva sõja tõttu sai tööd alustada küll alles alates 5. maist 1919, kuid sellest ajast alates see jätkus tõusvas joones.

Nüüd võis Märt Raud riigiametnikuna hakata oma plaane ellu viima. Asutava Kogu ja I Riigikogu liikmena suutis ta põhjendada ja läbi suruda seadusi, mis võimaldasid arendada põlevkivitööstust nii riigiettevõttena kui ka erakapitalil töötavate ettevõtetena, kus tähtsal kohal olid välisinvesteeringud. Üheks oluliseks seaduseks põlevkivitööstuse arengu tagamiseks oli nõue, et põlevkivi võis kaevandada kütteks ainult oma tarbeks, müügiks tuli see aga ümber töötada. See nõue pani aluse õlitööstusele, õli aga oli maailmaturukaup. Riigi Põlevkivitööstus, mille juhiks oli Märt Raud, oli lipulaevaks ja suunanäitajaks teistele. Õlitööstuse väljaarendamisel kasutati Tartu Ülikooli abi, kus oli tugev keemiateadlaste  koolkond, hiljem ka Tallinna Tehnikaülikooli abi. Õlitööstuse seadmed aga projekteeriti, valmistati ja paigaldati Eesti masinatehaste poolt. Juba 1921 aastal asutati Kohtla-Järvel tööstuse juurde laboratoorium, millest arenes välja maailmas tuntud praktilise suunaga põlevkivikeemia laboratoorium, kus töötasid teaduskraadiga keemikuid, nende tööde tulemuste alusel kaitsti teaduskraade ja avaldati artikleid maailma juhtivates erialaajakirjades saksa, inglise, vene ja prantsuse keeles. See tegi Eesti põlevkivitööstuse tuntuks kogu maailmas ja pälvis laialdast tähelepanu.

 

 Nii kirjutas USA professor Ralph McKee sel ajal, et Eesti tegeleb põlevkiviga arvatavasti rohkem kui kogu ülejäänud maailm kokku. Loomulikult kasutati erakapitalil töötavates põlevkivitööstustes, nagu Kiviõlis ka teiste maade teadlaste abi, kuid peamiseks mootoriks oli siiski Märt Raud, kes nägi konkurentsis püsimise võimalust ainult tööstuse ja toodete pideva uuendamise abil.

Kui tekkis põlevkivi või sellest valmistatud toodete kasutamisel tõrkeid, siis tegutses M.Raud energiliselt. Nii näiteks ehitas põlevkivitööstus omal kulul ümber vedurite küttekolded põlevkiviga kütmiseks. Põlevkivisaaduste kasutamiseks teedeehitusel loodi aga põlevkivitööstuse juurde oma teedeehituse firma.

Maailmavaatelt oli Märt Raud sotsiaaldemokraat ja vastavalt sellele püüdis ta arendada ja parandada tööstuse tööliste sotsiaalset seisundit. Tööstuse kulul ehitati välja korrastatud infrastruktuuriga tööstusasulad, kuhu kuulusid elumajad, kool, klubi, kirik, haigla, raamatukogu, staadion, ujula jne. Koolidele oli tasuta küte, valgustus, valla asutustele nagu politsei, haigekassa, postkontor, kauplus olid antud kasutada ruumid tasuta või mõõduka tasu eest. Kõik tööstuse teenistuses olevad töölised olid kindlustatud õnnetuste vastu, et kindlustada töölisi ka vanaduse ja töövõimetuse vastu oli loodud pensionikapital.

 

Riigi Põlevkivitööstuse juhtkond ja Tallinna büroo ametnikud 1928 aastal.

Vasakult: arveametnik L. Roots, raamatupidaja H. Lang, laoülem A. Kermann (seisab), Direktor M. Raud, arveametnik S. Puum, prokurist J. Luikmil, kontoriametnik L. Ufer, kontoriametnik E. Sander.

 

Märt Raud oli aktiivse ellusuhtumisega, tegev paljudes organisatsioonides ja klubides, milles tehti tööd ühiskondlikel alustel palgata. Paljud nendest olid rahvusvahelised nagu Centum klubi, Rotary klubi Pan-Euroopa Ühing. Ta oli ka Ungari aukonsul.

Märt Raud oli mitmekülgsete huvidega, laia silmaringiga, perekond oli muusikalembeline. Neil oli suur noodikogu, hea klaver millel musitseeriti sageli, väärtuslik kunstikogu, küllalt suur väärtuslik raamatukogu.

1949 aastal küüditati Märt Raud koos abikaasaga Krasnojarski kraisse. Nende saatusekaaslased, äsjased üliõpilased Väino ja Salme Kuub ning Linda Ülemaantee iseloomustavad Märt ja Hilda Rauda kui erakordseid inimesi, kes oma rõõmsameelse ellusuhtumise ja abivalmidusega aitasid neid üle murest ja masendusest, võttes neid talveks oma tuppa ja aidates kõigiti. Korrapärane eluviis, millesse kuulus ka igapäevane jalutuskäik igasuguse ilmaga, tava riietuda Euroopalikult korrektselt, jääda vaimselt kindlaks tsiviliseeritud maailmas kehtivatele põhimõtetele, aitas säilitada tervise ja vitaalsuse. Kommunistidele, tänapäeva terroristide eelkäijatele  ja mõttekaaslastele ei mahtunud hinge, et nad ei suutnud ka äärmuslikes tigimustes intelligentseid inimesi vaimselt sandistada, muuta nende ees roomavateks olenditeks, otsustasid korraldada veel kohtuprotsessi ja peale seda kadus Märt Raud teadmatusesse.

Küüditatuna Krasnojarski krai, Shirinski rajoonis, Balahtshini kullakaevanduse asulas 1949.

Tagumises reas vasakult: Linda Nort-Ülemaantee, Märt Raud, Hilda Raud, pr. Laanemets ja Salme Laanemaa-Kuub, ees: Ahto ja Tiina Laanemets.

 

Ilmar Kurrusk, Kohtla-Järve õlivabrikute juhataja Saksa ajal, kui Märt Raud oli eemaldatud põlevkivitööstusest, saatis Eesti põlevkivitööstuse 25. aastapäeva puhul 25. novembril 1943. aastal Märt Rauale telegrammi, kus muuhulgas oli kirjutatud: “See kõik on härra direktor Teie väsimatu tööinnu ja raugematu tahtejõu saavutus. See tööstus härra direktor on ja jääb suureks ja ületamatuks saavutuseks ühe eesti mehe elutööst ja on lahutamatult seotud Teie nimega, on muutunud paarikümne töölisega ettevõttest tuhandete töölistega töötavaks suurtööstuseks.”

Põlevkivitööstus oli mälestusmärk Märt Rauale. Nüüd, kus see mälestusmärk mureneb, tuleks võibolla kaaluda, püstitada midagi jäävamat ühele Eesti tööstuse suurmehele. See võiks olla midagi raidkunsti valda kuuluvat, mis sobiks Kohtla-Järvele kui tööstuslinnale. Märt Raua elulugu sobiks ka dokumentaalfilmiks, mis näitaks tänapäeva hädaldavale ühiskonnale, kuidas ühest 9-lapselisest taluperest pärinevast poisist sai maailmamainega suurtööstuse juht. Sellega võiks hakkama saada Ida-Virumaa omad filmimehed, kui asja tõsiselt käsile võtavad.

 

Lembit Uibopuu

 

Ette kantud 04.04.2002. Kohtla-Järvel Põlevkivimuuseumis ( http://www.pkm.ee ) konverentsil “Tööstuspärandi säilitamine läbi kultuuri”

 

 

Märt Raua ühiskondlik tegevus ja ametid

 

1. Kolga-Jaani KarskusseltsiEesmärkliige.

2. Võisiku Pöllumajandusseltsi liige.

3. Asutas 1901 a. Kolga-Jaani Tarvitajate Ühisuse.

4. Riia Eesti Üliöpilasseltsi liige.

5. Petrogradi Eesti Tehniksseltsi liige ( 1917).

6. Sotsiaaldemokraatliku partei liige 1918 - 1930.

7. Asutava Kogu liige ( 1919 - 1920 ).

8. Kaubandus-tööstusministri kohusetäitja ( 1919 ).

9. I Riigikogu liige.

10. Majandustehnilise komisjoni ja Venemaale viidud varanduste reevakueerimise  komisjoni esimees ( 1920 - 1921 ).

11. KorporatsiooniLiivika( endine Riia Eesti Üliõpilasselts ) vilistlaskogu esimees 1923.

12. Eesti-Soome-Ungari  Liidu juhatuses.

13. Ungari aukonsul Eestis ( 1929 - 1940 ).

14. Eesti Pan-Euroopa Ühingu asutajaliige ja juhatuse liige.

15. Eesti Lastekaitseühingu esimees ( 1929 ).

16. Eesti-Läti Ühingu juhatuse liige.

17. Centum klubi juhatuse liige.

18. Eesti Rotary klubi liige.

19. Riigi Majandusnõukogu liige ( 1935 - 1938 ).

20. Rahvusliku Jõukomitee liige 1936.

21. Kütteainete Turu Korraldamise Komitee liige 1936.

22. Loodusvarade Instituudi Nõukogu liige 1937.

Lembit Uibopuu