Sissejuhatus (ettekanne 17.12.03 Lembit Uibopuu) vt. http://www.ene.ttu.ee/maeinstituut/seminar/sem2003.html

 

Kreutzwaldist, geoloogiast ja mäendusest.

 

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi sünnist möödub 26.12.2003. 200 aastat. Me kõik oleme temast kuulnud, lugenud ja õppinud koolis. Ta oli läbi aegade, sõltumata erinevatest poliitilistest süsteemidest, olnud tuntud ja tunnustatud.

Ka maailmas on ta tuntud kui eepose “Kalevipoeg” autor nagu ka tema kaasaegne Elias Lönnrot (1802 - 1884) “Kalevala” autorina. Näiteks alles mõni aeg tagasi tähistati Pariisis Kreutzwaldi 200. sünniaastapäeva, kus esitati prantsuse keelde tõlgitud “Kalevipoega” koos Eugen Kapi vastavaainelise muusikaga.

Eestis on ta tuntud kui luuletaja (saksa ja eesti keeles) ja luule tõlkijana (Fr. Schiller, H. Heine). Vähem teatakse teda kui eesti folkloori, mütoloogia, uskumuste, kommete ja ajaloo tundjat, kus tema poole on pöördunud teadlased (akadeemikud Sjögren, Schiefner, Wiedemann), Moskvast, Soomest jne. Ta on avaldanud rohkesti artikleid Õpetatud Eesti Seltsi väljaannetes, sõnumikke ja artikleid nädalalehes “Das Inland”. Need on kõik saksa keelsed.

Lisaks sellele on ta avaldanud rohkesti rahvavalgustuslikke üllitisi eesti keeles raamatutena, kalendrites, ajalehtedes jne.

Kreutzwald oli karskusliikumise, tervislike eluviiside ja ravimisviiside propageerija.

Elukutselt oli Kreutzwald kooliõpetaja ja arst.

Kreutzwaldi õppimise ajal valitsesid Euroopas, sealhulgas ka Venemaal valgustusajastu järgsed meeleolud. Propageeriti haridust, teadust, uuriti rahvaste ajalugu, mütoloogiat, rahva usundeid ja rahvaluulet. Euroopas ilmusid rahvavalgustuslikud ajakirjad nagu “Penny magazin” jne.

Kreutzwald sai küllaltki hea hariduse nii Rakvere kui ka Tallinna kreiskoolis, mis oli saksakeelne, kuid kus õpiti ka vene, prantsuse, (inglise) keeli. Lisaks valmistati teda Tallinna Kreiskooli juures õpetajate seminari õpetajaks. Selleks oli kutsutud Euroopast erialaõpetaja Ulric ja eesti keele õpetajaks Keila praost Holtz. Sel ajal elas veel Heinrich Pestalozzi (1746 - 1827), kelle pedagoogilised meetodid olid au sees. Erialaõpingud jätkusid ka siis, kui  Kreutzwald oli juba algkooli õpetaja.

Õpetajate seminar jäi avamata, kuid korralik haridus võimaldas tal saada koduõpetaja koha Peterburis hea palga ja elamistingimustega.

Edasi jätkas Kreutzwald õpinguid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, kuid kuulas ka prof. Morgensterni  filoloogia ja teisi loenguid.

Kreutzwaldi õpingute ajal oli Tartu Ülikooli kõrgperiood. Sel ajal oli ülikooli juures Professorite Instituut (1828 - 1838), kus valmistati ette õppejõude teistele Venemaa kõrgkoolidele. Paljudest ülikooli kasvandikest said  akadeemikud (Helmersen, Bunge, Wiedemann, Middendorff, Lenz jt)

Õppejõudude hulgas valitses Immanuel Kant’i filosoofia vaim, kus filosoofia ja loogika professoriks oli Gottlieb Benjamin Jäsche (1762 - 1839), kes oli  Kant’i õpilane, kaastööline ja tema töö järgija.

Tänu niisugusele heale haridusele olid Kreutzwaldi kirjatööd loogilised, põhjalikud ja selged seda nii saksa kui ka eesti keeles, mida võib näha ka geoloogiat ja mäendust puudutavatest artiklitest. Lisaks sellele on need ka huvitavad tänapäeval.

Geoloogiat ja mäendust puudutavaid artiklitest käsitlen nelja. Nendest 2 on avaldatud saksa keeles nädalalehes “Das Inland”.

1.         Wo findet man Bleierz in Estland?” - 14.02. 1849.

(Kus leitakse Eestimaal tinamaaki?) Artikkel oli ajendatud pleki katusekatte materjalina kasutamise buumist maailmas, eriti USA-s ja galeniidi, peamise pliimaagi suurtest leidudest Californias ning nende maardlate edukast kaevandamisest, mis andsid omanikele suurt tulu. Kreutzwaldile meenus 30 aastat tagasi 1818 aastal, kui ta oli koolipoiss, kuuldud pliimaagi leiust Rakvere lähedal, mis põhjustas elanike hulgas elevust, sest arvati selles leiduvat hõbedat. Kui selgus, et maagis oli ainult seatina, siis kadus ka huvi, ainult mõned võtsid läikivaid kivimitükke omale mälestuseks. Niisuguseid 10 naelaseid maagitükke nägi ka Kreutzwald Kaarlimõisas. Nüüd, kus plekk-katused läksid moodi, tegi ta ettepaneku leiukoha piirkonda eriteadlaste poolt põhjalikumalt uurida, mis küllaldase maagikoguse juures annaks maaomanikule lisatulu ja võimaldaks arendada kodumaist mäetööstust. Artikkel on kirjutatud heas stiilis, argumenteeritult.

2. “Mytische Beleuchtung des Labyrinths bei Dorpat” - 1844.

Artikkel lähtub prof. Kruse pikemast uurimusest “Das Labyrinth bei Dorpat”, mis ilmus nädalalehes “Das Inland” 1837 nr. 41, kus autor väidab, et silmatorkav Aruküla maa-aluste käikude võrk (15000 sammast) on tekitatud liiva kaevamise tulemusel keskajal. Kreutzwald on nõus, et keskajal kasutasid Tartu elanikud liiva põrandate katmiseks, kuid arvab, et osa koobaste iga ulatub muistsesse iseseisvusaega. Ta püstitab hüpoteesi, et varem kasutati koopaid ennemuistsel sõja ajal pagupaikadena. Toetudes rahva seas liikuvatele muinaslugudele ja juttudele, oletab ta, et koobaste kaevamisel saadud liiv tassiti parvedele ja toimetati mööda jõge kaugemale allavoolu. Seda tehti selleks, et vaenlane ei leiaks pagupaiga asukohta ja seal varjavaid elanikke.

Tänapäeva vahenditega oleks võimalik kontrollida Kreutzwaldi hüpoteesi seda väidet, et osa koopaid ja käike on kaevatud ja kasutusel olnud tunduvalt varasemal ajal kui keskajal.

Peale selle on Kreutzwald avaldanud eesti keeles rahvavalgustuslikke huvitavaid artikleid, mis on ka seotud mäendusega.

1.         “Raudteed” raamatus “Maailma ja mõnda.....”, kus on kasutatud vastavasisisulist artiklit pildiajakirjast “Das Pfenning Magazin

Selles on huvitav kirjeldus raudtee tekkeloost. Nimelt Saksamaal kasutati kaevandustes maagi mägedest allatoimetamiseks piki palki sisse lõigatud õõnsusi, mida mööda liikusid käru (vagoneti) rattad. Niisugused palgid paigutati üksteise otsa ja nii sai sile, konarusteta tee ratastele. Sealt võeti see üle Inglismaal kasutamiseks. 1770 aastal paigutas leidur Kurr pikipalkide peale raudroopad ja varustas rattad servadega, mis takistas käru maha libisemist. Edasi paigutati juba liiprid risti roobaste alla. Inglismaal hakati 1825.a. raudroopaid kasutama ka maanteedel. Raudteerongide ilmumisega muutus raudtee üldkasutatavaks.

2.         “Tartu vana Toompea kiriku müürid”

See on väga huvitav Tartu Toomkiriku ajalugu käsitlev artikkel. See puudutab ka kaudselt geoloogiat ja mäendust, sest kiriku ehitamiseks osati valida savi ja kaevandada seda, valmistada tellised ning ehitada nii vastupidavad müürid. Dionüsiuse kiriku, mille kõrgus oli ca 100m, ehitamist alustati 1224 aastal. Kreutzwald kirjutab:

“ Kõik meie päevini ulatuvad vanaaegsed ehitamise jäljed annavad tõelikku tunnistust, et seal kindlamat müürsepatööd osati teha kui praegu (1848) me näeme vanu katuseta müüri mitusada aastat külma ja palava, vihma ja tuule vastu seisvat, kui meieaegsed müürsepatööd kohe ära vettivad ja hunnikusse kokku pudenevad”.

Tuleb lisada, et Kreutzwaldi artiklis on mainitud, et Tartu Toomkirik süttis jaanitulest 1596 ja jäi varemetesse. Mitmel pool mainitakse, et kirik põletati Liivi sõja ajal või reformatsiooni sündmuste käigus. Kreutzwaldi järgi sündis see tunduvalt hiljem. Kellel on õigus? Tartu Toomkirik on üks tähelepanuväärsemaid ajaloolisi mälestusmärke ja haritud turistide huviobjekte.

 

 Fr. R. Kreutzwald geoloogiast ja mäendusest

 

 

26.12.1803-25.08.1882

 

XIX sajandi haritlased olid laia silmaringiga, kes lisaks oma erialale olid kursis ka teistesse valdkondadesse kuuluvate probleemidega. Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes oli erialalt arst, kutsumuselt literaat-luuletaja, käsitles ajakirjanduses ka muudel aladel üleskerkivaid aktuaalseid küsimusi. Nii avaldas ta selle aja populaarses saksakeelses nädalalehes “Das Inland” 14.02.1849. artikli “Wo findet man Bleiertz in Estland?” (Kus leitakse Eestimaal tinamaaki?) Artikkel oli ajendatud pleki katusekatte materjalina kasutamise buumist maailmas, eriti USA-s ja galeniidi, peamise pliimaagi suurtest leidudest Californias ning nende maardlate edukast kaevandamisest, mis andsid omanikele suurt tulu. Kreutzwaldile meenus 30 aastat tagasi 1818 aastal, kui ta oli koolipoiss, kuuldud pliimaagi leiust Rakvere lähedal, mis põhjustas elanike hulgas elevust, sest arvati selles leiduvat hõbedat. Kui selgus, et maagis oli ainult seatina, siis kadus ka huvi, ainult mõned võtsid läikivaid kivimitükke omale mälestuseks. Niisuguseid 10 naelaseid maagitükke nägi ka Kreutzwald Kaarlimõisas. Nüüd, kus plekk-katused läksid moodi, tegi ta ettepaneku leiukoha piirkonda eriteadlaste poolt põhjalikumalt uurida, mis küllaldase maagikoguse juures annaks maaomanikule lisatulu ja võimaldaks arendada kodumaist mäetööstust. Artikkel on kirjutatud heas stiilis, argumenteeritult.

 

 

Pliimaagi uuringutega seotud probleemid Eestis (Enn Pirrus)

 

Joonis 1 Olulisemad galeniidi ilmingud Eestis

 

Pliimaaki hõbedaselt läikiva mineraali galeniidina PbS, millele autoriteetne kirjamees nii emotsionaalselt ja samas väga asjalikult osutab, on Eestis aeg-ajalt leitud juba iidsetel aegadel. Tuntud on selle mineraali leid Lõhavere maalinna väljakaevamistel Olustvere lähedal, millest võib teha järelduse, et maavanem Lembitu kaasaegsedki püüdsid temast manada midagi kasulikku. Sagedasemad galeniidi leiud pärinevadki Siluri dolomiidi tühemikest Võhma ja Põltsamaa vahelisel alal, suurim teadaolev kamakas kaalus üle puuda (16 kg) ja leiti Kõo mõisa lähistelt. Need leiud andsid aluse otsida seda maaki siinses piirkonnas korduvalt. Suurimad sihikindlad otsingud viidi tsaarivalitsuse algatusel Võhma ümbruses läbi XIX sajandi keskpaiku, poolsada aastat hiljem korrati neid siin veelgi, kuid väiksemas mahus. Hilisematel geoloogilistel töödel leiti üksikuid galeniidikristalle veel mujaltki, uut hoogu andsid möödunud (XX) sajandi 50-ndatel aastatel leiud Viivikonna põlevkivikarjäärist, kus ilmnes galeniitse mineralisatsiooni seos tektooniliste rikete lõhesüsteemide ja tugevasti moondunud settekivimite vöönditega. Et galeniit on kuumade maapõuest tõusvate vesilahuste - hüdrotermide - tunnusmineraal, siis äratas nende üksikleidude esinemine laial alal uuesti mineraali vastu huvi ja 1957 - 1959. aastal võttis tollane Eesti Geoloogiavalitsus ette veel ühe otsinguetapi, toetudes moodsamatele geokeemilistele meetoditele. Kuid maapõues oletatav suuremõõtmeline leiukoht jäi ka seekord avastamata. Hilisemad leiud Ubja-Aseri vaheliselt alalt (samast piirkonnast kus Fr. R. Kreutzwaldi leid) jätsid geoloogiaspetsialiste juba külmemaks, sest selleks ajaks oli leitud mineraali hajusal kujul veel mujaltki Eesti aluspõhjast ja süvenema hakkas arusaam, et plii mineralisatsiooni ilmingud võivad olla vägagi erineva tekkeviisiga ja ei pruugi olla seotud ühe kindlama migratsioonikanaliga siinses aluspõhjas - seega tõsisema maagileiukohaga kaevandamiseks kättesaadavas maapõues.

 

Galeniidi-ilmingute registreerimine aga kestab geoloogiateenistuses tänase päevani. Iga uus leid võib rikastada meie teadmisi mineraali tekkeloost, seepärast tuleb nad arvele võtta ja edasisteks uuringuteks fikseerida. Fr. R. Kreutzwald on selles head eeskuju andnud.

 

Fr. R. Kreutzwald on käsitlenud mäendusega seotud probleemi ka teises artiklis “Mytische Beleuchtung des Labyrinths bei Dorpat”, mis ilmus nädalalehes “Das Inland” 1844 nr. 44. Artikkel lähtub prof. Kruse pikemast uurimusest “Das Labyrinth bei Dorpat”, mis ilmus nädalalehes “Das Inland” 1837 nr. 41, kus autor väidab, et silmatorkav (15000) Aruküla maa-aluste käikude võrk (15000 sammast) on tekitatud liiva kaevamise tulemusel keskajal. Kreutzwald on nõus, et keskajal kasutasid Tartu elanikud liiva põrandate katmiseks, kuid arvab, et osa koobaste iga ulatub muistsesse iseseisvusaega. Ta püstitab hüpoteesi, et varem kasutati koopaid ennemuistsel sõja ajal pagupaikadena. Toetudes rahva seas liikuvatele muinaslugudele ja juttudele, oletab ta, et koobaste kaevamisel saadud liiv tassiti parvedele ja toimetati mööda jõge kaugemale allavoolu. Seda tehti selleks, et vaenlane ei leiaks pagupaiga asukohta ja seal varjavaid elanikke.

Tänapäeva vahenditega oleks võimalik kontrollida Kreutzwaldi hüpoteesi seda väidet, et osa koopaid ja käike on kaevatud ja kasutusel olnud tunduvalt varasemal ajal kui keskajal.

 

Joonis 2 Fr. R. Kreutzwaldi artikli koopia

 

 

Joonis 3 Tundmatu autori Fr. R. Kreutzwaldi artikli tõlge eesti keelde Kreutzwaldi teoste köites “Maailm ja mõnda” lk. 215, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn1953

 

Joonis 4 Eesti geleniit on sageli kaetud valge tserrossiidi (PbCO3) koorikuga. Võhma

 

Joonis 5 Galeniit (PbS) esineb sageli isomeetriliste mugulatena lubjakivis

 

Joonis 6 Galeniit kaltsiidisoontes. Viivikonna

 

 

esmaspäev, 22. september 2003. a.

Lembit Uibopuu, TTÜ Mäeinstituudi insener

Enn Pirrus, TTÜ Mäeinstituudi emeriitprofessor